Tõusude ajaloost

 


Qullai Ismoili Somoni

Nimi
 
Ismoili Somoni tipu nime ajalugu on kirev:
kuni 1932 aastani samastati ekslikult tippu varemavastatud Garmo'ga (6595 m). Vea avastamisest kuni 1962 aastani oli tipu nimeks Stalin
1962 aastast nimetati tippu Kommunismiks
1998 aastal sai tipp oma nimeks Ismoili Somoni (piirkonnas valitsenud Samaniidide dünastia rajaja, kes elas 8. sajandi esimesel poolel ja keda peetakse 'Tadzhiki rahva isaks').
 
Faktid
 
Kõrgus merepinnast 7495 meetrit
Asukoht Tadzhikistani Vabariik, Pamiiri mäestik, Akademia Nauk'i mäeahelik
Koordinaadid: 38°55´N 72°01´E
 
Esmatõus
 
1933 aastal organiseeris Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia ekspeditsiooni Tadzhiki Pamiiri. Tegemist oli suure teadusliku ja sportliku ekspeditsiooniga osa võttis 215 teadurit ja peaaegu 400 kandjat ja abitöölist.
 
Ekspeditsiooni sportlikust osast on teada järgmist.
 
24 juulil jõudsid liikmed Bivatchnõi liustikule ja alustasid kohe laagrite rajamist tõusmiseks mäe tipule. 30 juulil hukkus mägironija N. Nikolajev kukkudes kaljult alla. Mõned päevad hiljem suri kandja D. Iralle kopsupõletikku. Hoolimata tagasilöökidest jätkati tõusu ettevalmistamist. 22 juulil alustasid kuus alpinisti Nikolai Gorbunovi juhtimisel tõusu tipule. Kolm alpinisti olid sunnitud 6900 m kõrgusel kurnatuse tõttu tagasi pöörduma. Teised kolm Gorbunov, J. Abalakov and A. Chetye jätkasid tõusu. 1 septembril algas lumetorm, mis kestis 2 päeva. Selle jooksul jäi Chetye haigeks ja ei olnud võimeline kõrgemale tõusma. Lõppes ka toit, kahele alpinistile jäi vaid üks lihakonserv ja üks shokolaadi tahvel. 3 septembril ilma paranedes alustasid Gorbunov ja Abalakov otsustavat tiputõusu. 7380 m kõrgusel oli Gorbunov sunnitud loobuma tugeva külmumise tõttu. Abalakov jätkas üksinda, jõdis tippu ning püstitas tiputuuri. Kõik kolm laskusid baaslaagrisse. 
 
Eestlastest jõudsid esmakordselt 1970 aastal tookord Kommunismi nimelisse tippu Heino Paltser, Ilmar Priimets, Jüri Tohver, Ain Uusna, Kuldev Ääremaa, Tõnu Tennison, Jaak Sumeri ja  Priit Vürst. Kokku 8 alpinisti.
 
Viimati 1991 aastal tõusid tipule Raivo Plumer, Tõivo Sarmet ja Heiki Erm.
Kokku on tõusnud tippu umbes 20 eesti alpinisti. Nende seas ka Eesti ainuke naislumeleopard Helme Suuk.
 
Praegust nimekuju kandva Qullai Ismoili Somoni nimelisele tipule ei ole eesti alpinisti jalg veel astunud.

 


Jevgenija Korzhenevskaja

Nimi
 
Jevgenia Korzhenevskaja tipp sai oma senikasutatava nime 1910 aastal, kui Vene geograaf  Korzhenevski nimetas mäetipu oma naise järgi. Mäe varasem nimi oli Kul-Santalak.
 
Faktid
 
Kõrgus merepinnast 7105 meetrit
Asukoht Tadzhikistani Vabariik, Pamiiri mäestik, Akademia Nauk'i mäeahelik
Koordinaadid: 39°3'20' N 72°1'26' E
 
Esmatõus
 
Teadaolevalt toimus esimene tippu tõusmise katse 1936 aastal A. Dzhaparidze ja N. Gusak`i poolt. Nad jõudsid 6200 m kõrgusele.
 
1937 aastal jõudis D. Gustchin koos kolme alpinistiga 6960m kõrgusele. 
 
Alles 1953 aastal toimus järgmine lõpuks edukaks kulgenud ekspeditsioon. Baaslaager loodi 2650m kõrgusele 31 juulil. Järgnevalt loodi vahelaagrid I- 4400m, II-5,600m ja III- 6100m kõrgusele. A. Beletzkii - leningradlaste ekspeditsiooni juht - haigestus ning tal tuli laskuda III laagrist baaslaagrisse. A. Ugarov'i juhtimisel alustati 17. augustil tõusu tipule.
Loodi laager IV-6500m kõrgusele tipu harjale ning veel ka V laager 6800m kõrgusele  20 augustil. 1953 aasta 22 augustil jõudsid 8 ekspeditsiooni liiget (A. Ugarov, A. Gonejev, L. Krasavin, P. Skorobogatov, B. Dmitrijev, A. Kovõrnov, J. Rõspajev, R. Semidjanov) väikeste vahedega Korzhenevskaja tippu. Laskumine baaslaagrisse võttis halbade ilmastikuolude tõttu 3 päeva.
 
 

eesti post