LĂĽhiajalugu 


Pamiir asub valdavalt Tadzhikistanis. PĂĽsiasustus arvatakse olevat tekkinud 6000 aastat tagasi. Islam jõudis regiooni 7. sajandil.

 

Piirkond on olnud erinevatel aegadel osa Pärsia ja Mongoli impeeriumites. Viimaste järeltulijad valitsesid iseseisvalt Buhhaara Emiraadina 1868. aastani, siis allutati emiraat Vene Keisririigi koosseisu protektoraadina. Tekkinud NSVLi koosseisu liideti emiraat peale lĂĽhikest sõda 1920. aastal. 1929. moodustati Tadzhiki NSV. 

NSVLi koosseisus jäi Tadzhikistan ja teised Kesk-Aasia väiksemad liiduvabariigid võrreldes ülejäänud liitriigi osadega tahaplaanile nii üldise elatustaseme -, hariduse/kultuuri - kui ka tööstuse arengu osas. See soodustas 70. aastatel radikaalsete islamirühmituste tegevust, kes oma tegevusega üritasid õõnestada nõukogude võimu alustalasid.

 

1991. aastal Tadzhikistan iseseisvus koos teiste toonaste liiduvabariikidega. Praktiliselt kohe algas verine kodusõda, mille käigus põgenes Venemaale ĂĽle 90% vene elanikkonnast. Kodusõja ajal kuulutas Gorno-Badahstani Autonoomne Piirkond, kus paiknevad Pamiiri kõrgeimad tipud ja mis moodustab 40% riigi territooriumist, end ka Tadzhikistanist iseseisvaks. See iseseisvus ei kestnud kĂĽll pikalt. Vaherahu 1994. aastast võimul oleva presidendi Emomil Rahmonovi ja opositsiooni vahel saavutati 1997. aastal.

1999. aastal toimunud presidendivalimistel hääletas Tadzhiki rahvas tuttavlikult üksmeelselt (97% valijaist) selle poolt, et ametisolev president jätkab veel vähemalt kaks ametiaega. Samas on Tadzhikistan ainus Kesk-Aasia riikidest, kus opositsiooni esindajad on kaasatud ka valitsusorganite töösse.

 

Riigis viibivad hetkel võõrväed - Vene väed valvasid piiri Afganistaniga 2005. aasta suveni, 2001. aasta septembrirünnakuist viibivad riiga ka USA ja Prantsusmaa üksused.

 

Kultuur


Tadzhiki kultuur on kujunenud mitme tuhande aastase arengu tulemusena. Ajalooliselt on enim tuntav Pärsia kultuuri mõju. Keskajal poliitiliselt ja kultuuriliselt mõjusad linnad, mis tänapäeval Usbekistani kuuluvad nagu Buhhaara ja Samarkand omasid tähtsust ka väljapool piirkonda (osa Suurest Siiditee piirkonnast). Varakeskajal valitsenud Samaniidide dünastia saavutas suhtelise poliitilise stabiilsuse ning seeläbi lõi kultuuri, kunsti ja teaduse arenguks viljaka aluse.

 

Enamus Tadzhiki elanikest on moslemid-sunniidid. Islami mõju on viimastel aastatel kasvanud, kuna rahvas mäletab islamiaktivistide tegevust taasiseseisvumisel ja islam oli ka üheks rahvast ühendavaks jõuks 1990-date aastate kodusõja lõpetamisel.

 

Enne NSVLi liitmist oli tadzhikkide ja usbekkide rahvuspiir võrdlemisi hägune ja seetõttu kultuur sarnane. Nõukogude Liidus arenesid naaberrahvaste kultuurid kĂĽll kunstlikult eraldiseisvana, kuid see omas teatud positiivset efekti võimaldade esile kerkida paljudel tadzhiki rahvusest tunnustatud kirjanikel ja luuletajatel.

 

 

inglise eesti